Valisin lugemispäeviku kolmandaks lugemiseks Palaigeorgiu, Papadopoulou ja Kazandidisi artikli Interactive Video for Learning: A Review of Interaction Types, Commercial Platforms, and Design Guidelines, sest tegemist oli pakutavatest artiklitest kõige uuemaga, 2019, ning ühtlasi pakkus huvi videote interaktiivsuse kohta rohkem teada saada.
Artikkel analüüsib interaktiivsuse tüüpe ning nende õppealast väärtust (efektiivsust) 18 uuringu ning 13 interaktiivse videokeskkonna põhjal. Kirjutise lõpus pakuvad autorid juhtnööre, kuidas luua tõhusaid ja harivaid interaktiivseid videosid.
Artiklis on välja toodud, et mitmed uuringud on näidanud, et interaktiivsed videod võivad suurendada õpilaste motivatsiooni, rahulolutunnet ja õpisooritust. Video interaktiivsust peetakse paindlikuks, motiveerivaks ja meelelahutuslikuks. Interaktiivsed videod võimaldavad eristuvat ja personaliseeritud õppimist, kuna võimaldab õppijatel iseseisvalt valida õpiteed ja tempot. Interaktiivsed videod muudavad passiivsed jälgijad aktiivseteks õppijateks.
Vahemärkusena: Mina nõustun, et interaktiivne videoõpe võib pakkuda teatud eeliseid just personaalsuse osas, millal ja kuidas õpitakse ning on mugav huvipakkuva info täiendaval uurimisel. Jällegi oht, et lisavõimalused võivad fookust hajutada. Olen ka seda usku, et peronaalsed ja vahetud kogemused päris inimestega, kas füüsiliselt samas ruumis viibides või videovahendusel on head just sellepärast, et annab kaudselt praktilisema kogemuse ning jääb paremini meelde.
Interaktsioonide tüübid, mida kajastavad autorid:
Autori annotatsioonid: ülekatte elemendid (mida saab videole lisada), kõrvalmeedia, esiletõstmine, pealkirjad, embeeditud küsimused, kuumkohad (hotspotid – peale vajutatavad kohad);
Kasutajate annotatsioonid;
Kasutajatevaheline suhtlus;
Video kokkuvõte;
Navigeerimine: sisukord, sisu visualiseerimine, ajaloo brauser, otsingu funktsioon, 360-kraadine video ja multikaamera, taasesituse kiirus, branching.
Hariduslikud perspektiivid
Autorid tõid välja erinevaid kognitiivseid ja metakognitiivseid protsesse, mida erievad interaktsiooni tüübid võivad esile kutsuda.
– Videosisu aktiivne uurimine. Märkmete tegemine, markeerimine või isikliku videokokkuvõtte tegemine aitab fokusseerida ning toetab aktiivõpet, sest õpilased peavad hoolikalt valima, mida märkmetesse ja kokkuvõtesse lisada ning organiseerima õppimist.
– Tähelepanu juhtimine olulisele informatsioonile. Esiletõstmine ja tähelepanu suunamine konkreetsetele aspektidele, mis toetab infotöötlust ja organiseerimist.
– Info meenutamine. Küsimustele vastamine video jooksul. Küsimused enne video vaatamist aitavad koondada tähelepanu ning küsimused pärast video vaatamist või selle jooksul, aitavad õpitavat meenutada ja meelde jätta.
– Reflekteerimine, mis on õppimise juures üks märkimisväärselt oluline aspekt. Video saab panna pausile ning mõelda ja arutleda nähtu üle. Ühised arutlused ja mõttevahetused on samuti olulised refleksiooni juures ning aitavad teha õpilaste probleemilahenduse strateegiate järeldusi ja kokkuvõtteid.
– Teadmiste konstrueerimine. Hüperlingid ja erinevad valikud aitavad õppijatel ise protsessi juhtida ning olla produktiivsed. Teemasid saab tundma õppida erinevatel viisidel hõlbutades samal ajal kognitiivset paindlikkust teadmiste konstrueerimisel.
– Kognitiivne konflikt, mida saab tekitada interaktiivsete küsimuste lisamisega. Videos saab esitada tõendusmaterjale.
– Koostööõpe. Jagatud märkmed, kokkuvõtted, kommentaarid aktiveerivad kollektiivset intelligentsust. Vaatajate käitumine ja kommentaarid on situatsioonipõhised ning nende mõttevahetused toetavad õppijate arusaamade kujunemist ja kriitilist mõtlemist.
Kommertslikest interaktiivsetest videoplatvormidest olid välja toodud: H5P – HTML5-põhine interaktiivne sisuloomevahend, mis võimaldab kasutajatel luua erinevaid harjutusi, PlayPosit, Adways, EdPuzzle, Adventr, Wirewax, Vidzor, RaptMedia, Comment Bubble, HapYaks, LearnWorlds.
Hariduslike interaktiivsete videote disaini soovitused:
Videote disainimisel tasuks pöörata tähelepanu mitte ainult funktsionaalsele interaktsioonile, vaid pigem kognitiivsele interaktsioonile (st tagasisidestama õpilase vastuseid).
*Alljärgnevalt on kasutatud mõistet annotatsioon, millele vajutades saab selgituse Wikipediast.
– Vältida liigselt annoteeritud videosid. Mitte lisada liigselt kõrvalist infot, mis võib tunduda huvitav, kuid ei täida õppimise eesmärki. Vajadusel võib lisada mitte kohustuslikke täiendavaid viiteid/kommentaare edasijõudnud õppijatele.
– Määrata annotatsioonidele kindlad kohad, et vajadusel saavad vaatajad need välja lülitada, kui soovivad keskenduda video vaatamisele ning hiljem nende juurde tagasi tulla.
– Lasta vaatajal otsustada, kas nad soovivad lisainfot. Vältimaks kognitiivset üleküllust, peaksid vaatajad saama valida, kas nad üldse soovivad videole paralleelselt lisainfot ning kui suurelt või väikselt seda näha võiks olla.
– Kasutada (eel)küsimusi enne video vaatamist. Need aitavad koondada vaataja tähelepanu olulistele aspektidele.
– Lisada pause refleksiooniks. Refleksioonipausid aitavad õpilastel mõtiskleida oma valikute üle ning kinnistada ja süvendada nende teadmisi. Aitab paremini seostada nähtut oma mõtetega.
– Kasutada videole järgnevaid küsimusi. Pärast video lõppu või videolõikude vahel küsida küsimusi, mis suunavad nähtut meenutama ning siduma õpitud materjaliga.
– Kutsuda esile ennustusi. Küsimuste küsimine video ajal, et vaatajad saaksid arvata, mis saama hakkab. Selle kaudu saavad õpilased teada, millised on nende väärarusaamad ning hinnata oma teadmisi.
– Pakkuda nii kujundavat kui kokkuvõtvat hindamist. Mitteformaalsed küsimustikud võivad anda tähenduslikku tagasisidet ning juhtida õpilaste tähelepanu.
– Anda tagasisidet õpilaste vastustele. Tagasiside annab vajaliku toe, kuidas jõuda olemasolevatelt teadmistelt uutele ja soovitud tasanditele.
– Lasta õppijatel määrata videoloo areng. Video disainimisel on oluline teise kihi navigeerimine, eriti kui video on pikk. Teise kihiga saavad õppijad liikuda stseenide vahel. Õpetajad saavad pakkuda mitme liikumisteega videosid. Sellisel tasandil video valmistamine nõuab muidugi suuremat pingutust ja professionaalsust.
– Julgustada kordusi. Videoloojad peaksid lisama huvitekitajaid, mis tekitaksid soovi videot uuesti vaadata. Korduv interaktiivsete videote vaatamine aitab sisu (teadmisi) tugevdada.
– Jägida interaktsioone. Õpilaste videokäitumine peaks olema kaardistatud ning tagasisidestatud, et juhendajad teaksid, millised ülesanded valmistavad raskusi. Edukate interaktsioonide loomisel on oluline videote analüütika salvestamine ning selle analüüs, et arendajad saaksid mõista oma õppijaskonda ning optimeerida interaktiivsuse valikuid.
Kokkuvõtteks andis artikkel hea ülevaate ja näpunäiteid, kuidas interaktiivseid videosid teha ning mida nende juures silmas pidada. Mina õppisin, et videote tegemise puhul on oluline sisu osa ning tasub pöörata tähelepanu sellele, et õpilane videot vaataks, mõtleks kaasa ning õpiks läbi selle. Annotatsioonidega ei tasuks minna liiale ning videot lisainfoga üle koormata.
Lisatähelepanek: Antud artikli puhul oli huvitav, et ma alustasin selle lugemist tagant ette, mulle tundus, et oluline info on lõpus olemas kokkuvõtte näol. Artikli lõpust ettepoole liikudes aga avastasin pidevalt, et eelnevat infot oleks olnud hea enne teada, sest teistpidi oleks see olnud loogilisem ja paremini kooskõlas, justkui vastas tekkinud küsimustele. Samas see oli huvitav õppimiskogemus nagu ka artiklis oli öeldud, et esitada videos küsimusi, mis panevad sind vastuseid ennustama ning nii saad teada, millised on olnud sinu väärarusaamad.
Kasutatud kirjandus:
Palaigeorgiou, G., Papadopoulou, A., & Kazanidis, I. (2019). Interactive Video for Learning: A Review of Interaction Types, Commercial Platforms, and Design Guidelines. M. Tsitouridou, J. A. Diniz, & T. A. Mikropoulos (toim.), Technology and Innovation in Learning, Teaching and Education (lk 503–518). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-030-20954-4_38
Õpingud 