Valisin lugemispäeviku esimeseks artikliks Rodes-Paragarino, Gewerc-Barujel ja Llamas-Nistali teose Use of Repositories of Digital Educational Resources: State-of-the-Art Review. Alljärgnevalt olen välja toonud huvitavaid noppeid.
Digiõppevara repositooriumid on saavutanud märkimisväärse taseme oma arengu ja mitmekesisuse poolest viimasel kümnendil. Artikkel annab ülevaate hoidlate kasutusest ja nendega kohanemisest, kuigi veel ei ole piisavalt empiirilist tõestust. Leidub üksikuid uuringuid, mis käsitlevad erinevaid dimensioone, kuidas repositooriumid on kasutusele võetud haridustöötajate seas, kuidas need ühtivad õpetamispraktikatega ning millised subjektiivsed, kontekstipõhised, institutsioonaalsed, õppekavapõhised ja juhendamise faktorid on seotud erinevate kasutusvaldkondadega.
Eelnevatest ülevaadetest on oluline ära märkida Ochoa töö, milleks on kvantitatiivne uuring, mis leiab, et on teatud reeglid repositooriumite kasutamises. Uuringu üheks olulisemaks leiuks on Ochoa järgi „osaluse ebavõrdsus” ehk participation inequality, kus ta tuvastab kasutajate poolt erinevat tüüpi panustamist, sõltuvalt repositooriumi tüübist. Nimelt õpiobjektide repositooriumidesse ja referatooriumitesse panustab vähem kasutajaid, pigem üksikud kui avatud kursustele ja õpihaldussüsteemidele, kuhu panustavad kõik keskmiselt. Ka eluiga on avatud kursustel ja õpihaldussüsteemisel pikem.
Repositooriumi kasumlikkus seisneb selle materjalide potentsiaalses taaskasutamises, mida kirjeldatakse kui Learning Object Economy, kus õppematerjalid on jagatud, seejärel taaskasutatud ning täiustatud.
Arenduse üks oodatavamaid tulemusi on luua laiem, soodsam ja kvaliteetne õpperessurss, mis paraku aga ei toimi, kuna õpetajad ei ole sellega kaasa läinud. Ochoa on teises uuringus välja toonud, et ressursse, mida taaskasutatakse on vähe, vaid ligi 20%.
Taaskasutamisel tehakse muudatusi, milleks on: 1) visulaased ja tehnilised muudatused, 2) üldine toimetamine, 3) koostöötga seotud muudatused, 4) metaandmete muudatused, 5) modulariseerimine,6) keele tõlked, ja 7) ja muud mitmesugused taaskasutusviisid. Uute versioonide loomine läbi visuaalsete ja tehniiste muudatuste oli kõige populaarsem taaskasutamise viis autorite seas.
Hariduslikel ressurssidel on elutsükkel, mis hõlmab endas loomist, nimetamist, publitseerimist, valiku kasutamine ja taaskasutamine. Selles on organisatsioonilist ja institutsioonilist mõõdet, pedagoogilist, didaktilist ja õppekava alast dünaamikat kui subjektiivseid tegureid, mis neid protsesse mõjutavad. Loomisprotsess on mõjutatud institutsionaalsest motivatsioonist, õpetaja motivatsioonist ja majanduslikest aspektidest (palk, kulud, vahendid, etc).
Metaandmete lisamine on üks väga oluline aspekt, mis mõjutab repositooriumite kasutatavust, kuna hõlmab suhet nii kasutajate kui repositooriumite vahel. Kasutajate jaoks on see tülikas(?) ning kuigi on palju materjale, ei ole neid korrektselt kajaststud. Mis tekitab vajadust protsessi automatiseerimiseks, saamaks sel viisil metaandmed kätte.
Teine murekoht on allikate hindamine, mis põhineb keskkonnasiseste ekspertide ja kasutajate hinnangul. Struktureerimata kvaliteedihindamis-mudelid võimaldaksid tõhusamaid pingeridu, soovitusi ja otsinguid.
Analüüsis selgub, et õpetajad on altimad jagama oma materjale kolleegidega kui laiemalt. Pigem kasutatakse teiste materjale (50%) kui jagatakse enda omi (12%). Samuti mõjutavad jagamist õppeaine keerukus ja maht.
Mina isiklikult õpetajana ei tööta, kuid tundub, et ka mina pigem vajadusel otsiksin täiendavat infot, kas ma kuskilt seda leian, kui et ise hakkaksin oma tehtud materjale jagama. Samas kui ma tunnen, et midagi väga head on valmis saanud, siis ma ei ole kade seda teistele kasutamiseks jagama. Praegu ei ole ka sellist kogemust, et oleks vaja olnud. Praktikal olles on küll ette tulnud, mida leidub eKoolikotis rohkem ja mida vähem.
Artiklit lugedes tuleb tõdeda, et metaandmed on tõesti oluline otsingumootor ja andmete kaardistaja, mille lisamine peaks olema teadlik ja harjutatud otsus.
Leian, et repositooriumid võiksid olla väga kasulikud ühised infoallikad. Võib-olla nagu üliõpilased koolis jagavad õppematerjale osadeks, kes mida läbi töötab, siis võiks seda praktikat ka seal rakendada, et igaüks panustab natukene. Jällegi, kuidas seda teha on omaette küsimus.
Kasutatud kirjandus:
Rodes-Paragarino, V., Gewerc-Barujel, A., & Llamas-Nistal, M. (2016). Use of Repositories of Digital Educational Resources: State-of-the-Art Review. IEEE Revista Iberoamericana De Tecnologias Del Aprendizaje, 11(2), 73–78. https://doi.org/10.1109/RITA.2016.2554000
Õpingud 